Karin Rask ja Merle Liivak kutsuvad annetama imetamisnõustajate toetuseks, et rohkem lapsi saaks kauem emapiima.

Näitleja ja ettevõtja Karin Rask ning emapuhkusel viibiv ajakirjanik ja Pere ja kodu värske kolumnist Merle Liivak kutsuvad annetama, et iga ema, kel rinnaga toitmisel vaja nõu või tuge, seda kindlasti saaks.

Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühingu (SIET) imetamisnõustamise toetuseks saab annetada internetikeskkonnas www.armastanaidata.ee, kus mõlemad naised on teinud ka isikliku annetusalgatuse.

“Kui sündis minu poeg, siis oli mul vaatamata heale ettevalmistusele palju küsimusi – kas asend on õige, kas laps saab piisavalt piima, kas ta üldse saab piima kätte… Olin hädas,” meenutab Hugo ja Natali ema Karin Rask oma esimest imetamiskogemust. Rahu värske ema südamesse tõi koju tulnud imetamisnõustaja.

“Kas pole kummaline, et millestki nii loomulikust nagu seda on imetamine, on saanud meie ajastu üks suurimaid paradokse? Et rinnaga toitmisest võib tänapäeva naisele saada ülejõu käiv väljakutse?” imestab Johanni, Lumi ja Kõu ema Merle Liivak, kelle esimene imetamiskogemus polnud samuti lihtne. “Samas, mis seal imestada, kui paljud pole enne lapse saamist imetamist oma silmaga näinudki,” tõdeb Liivak.

Ehkki imetamine on sama loomulik tegevus kui hingamine või nägemine, ei tule see kõigil emadel ja beebidel kohe hästi välja.

Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühingus on mitukümmend imetamisnõustajat, kes tulevad imetamisnõu või -tuge vajavate perede juurde koju, annavad nõu ja aitavad lapsed rinnale. Üle Eesti korraldatakse ka hulka emade tugirühmi, kus ühingu nõustajad räägivad laste tervisest, toitmisest ja arengust, sarnaste muredega emad saavad vahetada kogemusi ja küsida asjatundjalt nõu. See kõik aitab probleeme mitte ainult lahendada, vaid ka ennetada.

Suurtes haiglates on küll olemas imetamisnõustamise kabinetid, kuid sinnasõit on niigi murelikule emale lisastress või lausa logistiliselt võimatu ning võõras keskkond paneb ka beebi teistmoodi käituma kui kodus.

SIETile tehtud annetuste eest teevadki nõustajad koduvisiite, et kõigi perede jaoks oleks abi kättesaadav ning ükski beebi ei peaks ilma jääma emapiimast seetõttu, et emal polnud võimalust õigel ajal toetust saada.

Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühingu nõustajad on läbinud UNICEFi imetamisnõustamise koolituse, mis tugineb Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitustele.

4. märts oli rahvusvaheline imetamisnõustajate päev.

Tee oma annetus, et iga laps saaks terveks eluks hea stardi!


Merle lugu

Tol ööl ärkasin oma viienädalase beebi nutu peale. Puhkesin isegi nutma. Ta tahtis süüa ja minu suurimaks sooviks oli talle süüa anda. Aga ma teadsin, et kui ma seda teen, on mul väga valus. Olin hakanud iga järgmist toidukorda kartma ja aimasin ühtäkki kõhedusega, et meie emapiima side lõpp ei pruugi enam kaugel olla.

Kui ma vaid oleksin teadnud, et Eestis tegutseb üks missioonitundega naiste seltskond, kes on ema-lapse kriisist välja aitamiseks valmis sõitma kasvõi laane sügavamaisse nurka! Ma küll otsisin abi, aga ei saanud vastuseid, mis oleksid aidanud. Mul polnud aimugi, et võib olla suur vahe, kas nõu annab imetamisnõustaja või keegi teine hea inimene.

Talupojamõistust appi võttes saime lapsega lõpuks heale koostööle, kuid paljud minu seisus rinnapiimausku naised on pidanud alla andma. Ligi kolmandik Eesti imetavaid emasid lõpetab rinnaandmise kahe kuu jooksul. Paljud neist on võidelnud, kuid jäänud alla. Tunnen neist mitut.

Mul on üks unistus.

Tahan, et iga vastne ema Eestis teaks, et imetamise professionaalne abi on ühe telefonikõne kaugusel. Et emad-titad saaksid abi kodust lahkumata, et nõustajad tuleksid vajadusel koju (nõustamise tulemuslikkuseks äärmiselt oluline tingimus). Et nõustajad oleksid tasemel. Et meie laste – Eesti väärtus ja tulevik – esimene toit ei jääks juhuse hooleks.

Toetan ise ja kutsun Sindki annetama Sünni- ja Imetamise Eesti Tugiühingut!


Karini lugu:

Mina olen nõuka-aja laps. Ajad olid tollal teised, mu ema pidi mõned kuud pärast sünnitust tagasi tööle minema ning esimese eluaasta kasvatas mind vanaema. Ja mina olin veel õnnelik, paljud veetsid oma esimese eluaasta sõimes. Kuid rinnaga minu ema mind ei toitnud, sest selle olulisust tol ajal teadvustatud. Önneks on ajad muutunud.

Kui jäin ootama oma esimest last, käisin joogatundides Ülle Lemberi juures. Tänu sellele sattusin ka tema imetamis-teemalistele loengutele ning olin juba enne sünnitust teadlik, kui oluline on beebile rinnapiim.

Kui sündis minu poeg, oli mul vaatamata heale ettevalmistusele palju küsimusi- kas asend on õige, kas laps saab piisavalt piima, kas ta üldse saab piima kätte…

Olin hädas.

Ma oleksin hea meelega küsinud oma emalt, nagu ma teen paljudes teistes küsimustes, kuid teadsin, et tal puuduvad kogemused.

Õnneks oli mul Ülle number. Ta tuli mu koju, jälgis meid beebiga toitmise ajal ning kinnitas, et kõik on korras, beebi saab piima kätte küll! Mäletan, milline kergendus see oli!

Tagantjärele mõtlen, et meil oligi vaja lihtsalt rahulikku julgustust, kuid sel hetkel tundus iga minut kriitiline-esimestel päevadel kujuneb beebil imetamisvõte, mida pärast ümber õppida on väga raske, samuti peab beebi kohe jõudsasti kosuma hakkama.

Ma soovin, et igal vastsel emal oleks võimalus saada abi, näpunäiteid või lihtsalt julgustust ja tuge nõustajatelt, nagu mina sain seda Üllelt.

Ehk saame koos katkenud ahela jälle ära parandada?