Olen ämmaemand ja esimese beebi aitasin Võru Haiglas ilmale 1986-ndal aastal. 1989-ndal aastal korraldati Võrus kogu sünnitusosakond ümber - peale sündi pandi lapsed kohe ema rinnale, vastsündinud ei olnud enam lastetubades vaid ööpäevaringselt emde juures rinnal vabal režimil. Isegi loomulik -aktiivne ja peresünnitus aktiviseerus meil hiljem - alles 1990-nda aasta lõpul. Kui ma 1990. a. oma esimese lapse olin ära sünnitanud ja temaga üksi palatis olin, sain aru, kui raske on imetamine. Esimest last imetasin 2,5 kuud, teist 3 nädalat. Lapsed olid terved ja tugevad, sellepärast lõin kergelt imetamisele käega. Uskusin müüti (kuigi teadsin, et see on müüt!) - "mu emal ei olnud piima ja mul ka ei ole". Aga mu vanaema jälle rääkis, et tal oli piima ja toitis rinnaga pikalt ja kaua. Sellest ma aru ei saanud. Sündisid enneaegsed kaksikud ja üks neist viidi kohe peale sündi lastehaiglasse. Teadsin, et eriti tema tervise huvides on vaja teda toita rinnapiimga, aga 1 nädala pärast oli rinnapiim ja imetamine lõppenud. Terve esimese kuu vältel ei mõelnud ma muud, kui et kuidas saaks küll rinnapiimaga toitma hakata. Nutsin, püüdsin meenutada, mida imetamisnõustaja haiglas rääkis ja kordasin endale, et ma ju tean, kuidas rinnaga toitmine käib, ma oskan teisi õpetada, miks mul endal ei õnnestu? Interneti foorumis tutvusin samavanade kaksikute emaga, kes toetas ja ütles lihtsalt et "pole midagi, proovi ikka, ka mul oli alguses raske". Siis sain aru, et põhjus on ainult mu enda tahtes. Laste 1. kuu sünnipäeval sain väljalüpstud 2 rinnast pool pipetitäit rinnapiima ja nii algas mul rinnaga toitmine, mis kestis pea aasta.

Hetkel töötan Lõuna- Eesti Haiglas ämmaemandana, mul on oma ambulatoorne rasedate vastuvõtt ja vastan ka perede küsimustele ämmaemanda nõuandetelefonis. 2009.aastast olen ka imetamisnõustaja.

Tervitades Anneli Kakku

Piirkond: Kogu Võrumaa, Võru
E-mail: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Telefon: 5554 2048